Kehalise aktiivsuse suurendamine on esmatähtis tervise ja elukvaliteedi suurendamiseks nii üksikisiku kui ka rahva tasandil

Teadusajakirjas BMJ Open Sport & Exercise Medicine ilmus artikkel, mille ligi 150 autorit juhivad tähelepanu kehalisele aktiivsusele kui ülimalt olulisele tervist mõjutavale tegurile. Artikli autorid põhjendavad vajadust suurendada kehaliste harjutuste kaalutletud ja sihipärast kasutamist paljude mittenakkuslike haiguste ennetamises, ravis ja taastusravis.

Vähene kehaline aktiivsus on seotud globaalselt mittenakkuslike haiguste levimusega, inimeste elukvaliteedi halvenemisega ning tervishoiule tehtavate kulutuste kasvuga nii indiviidi kui kogu ühiskonna tasandil. Enneaegse surma riskitegurite seas on vähene kehaline aktiivsus tähtsuselt neljandal kohal.

Erinevate uuringute andmeid üldistades tõdevad autorid, et regulaarne liikumine, eriti aeroobsed (vastupidavuslikud) kehalised koormused nagu näiteks kõndimine, matkamine ja jalgrattasõit, on oluliseks teguriks paljude mittenakkuslike krooniliste haiguste ennetamises, ravis ja taastusravis. Kehaliste harjutuste positiivne mõju on hästi tõendatud näiteks südame-veresoonkonna haiguste, teist tüüpi diabeedi, neurodegeneratiivsete haiguste ja teatud vähitüüpide puhul. Südame-veresoonkonna haigestumise riski võib vähendada kõigest 15 minutit igapäevast mõõdukas tempos liikumist. Samuti aitavad regulaarsed kehalised harjutused parandada ärevushäirete või depressiooni all kannatavate inimeste seisundit. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) üldine liikumissoovitus täiskasvanuile on vähemalt 150 minutit mõõdukat või 75 minutit kõrge intensiivsusega aeroobseid koormusi nädalas. Paljudes riikides, sealhulgas Eestis, on suur nende inimeste osakaal, kelle tegelik kehaline aktiivsus on sellest märksa tagasihoidlikum.

Artikli autorid peavad oluliseks tervishoiu- ja spordisektori ühiseid jõupingutusi selle nimel, et üldisi liikumissoovitusi järgivate inimeste osakaal ühiskonnas märgatavalt suureneks. Ühtlasi märgivad nad, et nii krooniliste haiguste ennetamise, ravi kui ka taastusravi tõhusus on veelgi suurem, kui liikumissoovitusi suudetakse anda indiviidipõhiselt, arvestades inimese vanust, sugu, töö- ja elukeskkonda ning tervislikku seisundit ja andes talle selgeid juhiseid liikumise iseloomu, intensiivsuse, kestuse ja sageduse osas. Võtmerolli individuaalsete liikumissoovituste andmisel näevad autorid arstidel ja tervishoiutöötajatel, kuid paljudes maades on nende ettevalmistuse tase selleks mittepiisav, kuna õppekavades on sporditeaduste ja -meditsiini komponent liiga tagasihoidlik või puudub sootuks.

Kokkuvõtlikult seisneb artikli autorite sõnum selles, et inimeste kehalise aktiivsuse suurendamine kuulub tervise edendamise ja elukvaliteedi parandamise esmatähtasate meetmete hulka. Selleks on vajalik tervishoiu- ja spordisektori sidus toimimine ning erinevate tasandite otsustuskogude süsteemne toetus inimeste liikumis- ja spordiharrastust soodustava keskkonna kujundamiseks.

Artikli juhtautor on Ulmi Ülikooli spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juht professor Jürgen Steinacker, kes on ühlasi liikumise Exercise in Medicine eestvedaja Euroopas. Tema arvukate kaasautorite seas on ka Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna spordimeditsiini kaasprofessor Eve Unt ja spordifüsioloogia professor Vahur Ööpik. Artiklit saab lugeda siit.