Kadri Medijainen kaitseb doktoritööd “Effects of disease-specific physiotherapy on functional performance in patients with mild-to-moderate Parkinson’s disease“

5. oktoobril kell 14 kaitseb Kadri Medijainen liikumis-ja sporditeaduste erialal doktoritööd “Effects of disease-specific physiotherapy on functional performance in patients with mild-to-moderate Parkinson’s disease“ („Haigus-spetsiifilise füsioteraapia mõju kerge ja mõõduka Parkinsoni tõvega patsientide funktsionaalsetele näitajatele“).

Juhendajad:
professor Pille Taba, Tartu Ülikool
emeriitprofessor Mati Pääsuke, Tartu Ülikool
lektor Aet Lukmann, Tartu Ülikool

Oponent:
kaasprofessor John Brincks, VIA Ülikool (Taani)

Kokkuvõte:
Dopamiinergiliste ravimite kõrval kasutatakse Parkinsoni tõvega patsientide sümptomite kontrollimiseks toetava ravimeetodina füsioteraapiat. Füsioterapeutide rolliks Parkinsoni tõvega patsientide ravis on kehalise aktiivsuse soodustamine, motoorsete sümptomite käsitlus ja sekundaarsete komplikatsioonide ennetamine läbi erinevate füsioterapeutiliste sekkumiste kasutamise. On tõendatud mitmete harjutustüüpide positiivne mõju. Siiski ei ole uuringutes tõhusaks osutunud sekkumised füsioterapeudi kliinilises töös sageli rakendatavad, tingituna aja- ja muudest piirangutest, ka on ainult ühele valdkonnale keskenduv sekkumine vastuolus üha olulisemaks muutuva patsiendikeskse füsioteraapia põhimõttega. Napib uuringuid, kus oleks uuritud Parkinsoni tõve füsioteraapia ravijuhendites toodud soovitusi kombineeriva sekkumise mõju.

Doktoritöös uuriti füsioteraapia ravijuhendi põhivaldkondi kombineeriva sekkumise mõju patsientide kõnnile, sealhulgas tardumiste esinemisele, ning enesehinnagulisele igapäevaelu toimetulekupiirangute tasemele. Lisaks analüüsiti füsioterapeudi poolsete instruktsioonide mõju Parkinsoni tõvega patsientide kõnnikiirusele.

Doktoritöö olulisemate tulemustena selgus, et kaheksa nädalane Parkisoni tõve spetsiifiline grupifüsioteraapia parandab patsientide kõnni alustamise kiirust ja proksimaalset liigesliikuvust, vähendab patsientide enesehinnangulist tardumiste ja igapäevaelu toimetulekupiirangute taset. Tulemused viitavad ka Parkinsoni tõvega patsientide kõnni põhjalikuma hindamise olulisusele. Et kõnnikiiruse hindamisele eelnev instruktsioon mõjutab Parkinsoni tõvega isiku kõnnikiirust, on füsioterapeudil on oluline jälgida jagavate instruktsioonide ühtsust. Lisaks peaks kõnni hindamisel arvesse võtma patsiendi sugu, eriti juhul, kui kõnnikiirust ei kohandata kehapikkuse suhtes. Meespatsientide kõnnikiirused ja võimekus kõnni kiirust vajadusel suurenda on suuremad kui naistel.

Doktoritöö suurendab teadlikkust Parkinsoni tõve spetsiifilise füsioteraapia olemusest ja omab praktilist väärtust füsioterapeutidele, kes töötavad Parkinsoni tõvega inimestega. Kokkuvõttes tõestab doktoritöö Parkinsoni tõvega patsientidele suunatud füsioteraapia efektiivsust, rõhutab olulisi aspekte Parkinsoni tõvega patsientide füsioterapeutilisest hindamisest ja loodetavasti tõhustab arstide valmisolekut suunata Parkinsoni tõvega patsiente füsioteraapiasse.