Meditsiiniteaduste valdkonna aasta õppejõud Doris Vahtrik: koostöös peitub jõud

Doris Vahtrik alustas intervjuud tänamisest. „Olen liigutatud ja siiralt tänulik füsioteraapia eriala üliõpilastele. Suur aitäh Kaiele ja Elysele, kelle algatusel minu kandidatuur üles seati. See on minu jaoks väga suur tunnustus“.

Kui kaua oled õppejõu ametit pidanud? Mida oled selle käigus õppinud?

Olen töötanud Tartu Ülikoolis 20 aastat ja minu põhiline valdkond on skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia. See on minu tassike teed! Mind köidavad meie valdkonna mitmekesised võimalused – saame õpetada tudengeid nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt ja siduda need teadmised ka teadusinfoga. See ongi mind inspireerinud.

Sul on ilmselt mitu ainet, mida õpetad. Mainisid, et skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia on sinu tassike teed, aga kas seal või mõnes teises aines on midagi, mis sulle kohe eriti meeldib?

Olen tegelikult kõik need ained endale ise lemmikuks teinud. Tänaseks päevaks meeldib mulle kõiki aineid õpetada, olgu see „Füsioterapeutiline hindamine“, „Terapeutiline harjutus“, „Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia“ või hoopis „Tervishoiuvaldkonnaga seotud ettevõtlus“.

Kuidas see käib? Kuidas sa teed need ained endale lemmikuks?

Siin peab alustuseks rääkima, kuidas üldse minu kujunemine on siin 20 aasta jooksul toimunud. Olen täna see, kelleks olemisel on Tartu Ülikool võimaldanud mul vundamenti laduda. Olen läbinud siin kolm õppeastet, saanud teha teadustööd, saanud võimaluse töötada Tartu Ülikooli spin-off ettevõttes praktikuna ning teha õppetööd. Need on parimad võimalused erialasiseseks arenguks ning eriala mitmekülgseks mõistmiseks.

Samuti on minu arengut mõjutanud dotsent Mari Karmi ja tema meeskonna kõrgkoolipedagoogika kursused, elukestva õppe keskuse ja ülikooli sisekoolitustel pakutavad kursused. On olnud ka suur rõõm pidada arendavaid vestlusi kolleegidega.

Lisaks olen tänulik oma vanematele, kes mind erinevate väärtushinnangutega on kostitanud. Tartu Ülikool on mulle väga palju andnud ja soovin vastata samaga ja tean, et andmisrõõm on kõige rõõmsam rõõm.

Praktilise eriala õpetamisel on ääretult oluline ühendada teooria praktikaga. Tänu senisele praktilistele kogemustele oskan paremini valida käsitletavaid teemasid ning erialast kirjandust. Tudengid hindavad väga praktikume, kus harjutatakse füsioterapeudi tööks vajalikke võtteid, lahendatakse reaalseid patsiendijuhtumeid ning analüüsitakse teemasid diagnoosipõhiselt koos teadusuuringute toega. Minul on võimalus siduda oma kolm õpetatavat põhiainet üheks tervikuks. See loob reaalse kujutluspildi füsioterapeudi tööst. Patsiendi hindamine, diagnoosipõhiste sekkumisvõimaluste analüüs ning teraapia teostus – nendele peamistele füsioterapeudi töö komponentidele tuginen ka oma õppetöös.

Pean väga oluliseks erialase keelekasutusega eeskujuks olemist. Õpikutekstide või teadusartiklite tõlked peavad olema ladusalt loetavad ning terminoloogiliselt korrektses emakeeles. Siinkohal soovin tänada meditsiiniteaduste valdkonna õppedisainer Triin Marandit, kelle tehnilisel toel valmib peatselt e-õpik „Füsioterapeutiline hindamine“.

Aimasid sügisel, et üliõpilastel on midagi teoksil. Kuivõrd ootamatu oli sinu jaoks „Aasta õppejõu“ tunnustus? Või see ei olnud tegelikult ootamatu, võttes arvesse sinu häid suhteid üliõpilastega?

Märkasin nende nägudest ja „Tere!“ kõlast, et ühel hetkel nagu midagi muutus, aga mitte seoses sellega, et nad midagi sepitsevad. Ma kindlasti ei olnud valmis selliseks tunnustuseks ega arvanud, et nende tunnustavate nägude taga võib midagi niisugust olla.

Rääkisid enda arengu lugu ja tõid välja, mis on sind mõjutanud. Kindlasti mõjutab inimeste arengut lisaks ka see, et kuidas nad mõtlevad. Mis on nende keskne juhtidee või filosoofia, millest nad lähtuvad, kui nad enda teed käivad. Milline on sinu juhtmõte või tagamõte õpetamisel?

Kõige olulisem on inimlikkus. Ma loodan vähemalt, et see nii on. On väga innustav areneda koos motiveeritud ja töökate üliõpilastega. Nii tore on näha argliku esmakursuslase arenguteed enesekindlaks lõpetajaks. Füsioteraapia eriala üliõpilased on läbinud sisseastumisel tiheda konkursisõela, nende töökultuur on kõrge, nad on meeldivate isikuomadustega, nad on omad.

Juba esimesel kohtumisel julgustan tudengeid avatud diskussioonile ning sillutan teed lugupidavale sinasõprusele. Väga rikastav on suhtlus tudengitega, kui tead, et keegi neist tegeleb tipptasemel spordiga, harrastab talisuplust, on pärit väiksest Eesti külast, on ise patsiendiks mõnele füsioterapeudist kolleegile või ta töötab õpingutega samal ajal. Vaatamata sellele, et mõni tudeng vajab rohkem toetust, teine vähem, suhtun kõikidesse üliõpilastesse võrdselt. Tudengite usalduse pälvimiseks ning tagamaks, et alustatud teadustöö lõpule viiakse, tuleb tudengitele vastata esimesel võimalusel ning olla nende jaoks olemas. Ka tudengid vajavad tunnustamist ja märkamist! Kogu minu filosoofia tuginebki sellele, et olla tudengite jaoks olemas, kuulata neid, kui neil on mured, toetada neid ja jagada niipalju teadmisi ja oskusi kui endal on.

See filosoofia on ka võtmeks kindlasti sellele, miks üliõpilased on valinud sind selle tunnustuse vääriliseks. Kui peaksid andma nõu teistele õppejõududele – mis on sellised head nipid või praktikad, mida oled ise kasutanud õpetamise kontekstis?

Olen füsioterapeut, kes on samal ajal nii teoreetik kui ka praktik ja kes mõistab teadustöö tausta. Minu töös mängib väga suurt rolli kõigi kolme komponendi sidumine. Arvan, et täpselt samamoodi lähtuvad enda töös ka arst-õppejõud ja teised praktiliste erialade inimesed. Mul ei ole ühtset õpetamise nippi jagada. Tuleb lihtsalt ühendada oma eriala siseselt need kolm valdkonda ning teha seda tööd kire ja innustusega.

Kust sa leiad innustust? Kust saad tuge, et see sul säiliks?

Tudengid on niivõrd armsad ja eriala on niivõrd köitev – töö patsiendiga on nii palju andev. Olen ka tudengitele öelnud, et see on ülim tänu, kui patsiendi silmis on tänulik rõõm või kui ta ütleb tunnustava sõna. Meie erialal on vaja empaatiat ja see sama empaatia kandub ka õppetöösse. Natukene mängib rolli ka koduse kasvatuse taust ja kaasa antud väärtuspõhimõtted. Tuleb olla töökas ja pidada ka teistest lugu.

Kas sul on ka mõni hea koht, kust sa ideid ammutad, et mida veel võiks õpetamise juures proovida või kuidas veel võiks oma õpetamist edasi arendada?

Ülikooli pakutavad koolitused ikka tuletavad meelde midagi vana või ärgitavad midagi uut proovima. Kui rääkida e-kursuste disainimisest, siis seal on väga palju võimalusi, aga kõiki ei jaksa ega jõuagi oma õppetöös rakendada. Aeg-ajalt ma ikka muudan, kas e-kursusega seotud õpiülesannet või patsiendi juhtumit – vahel on juhtumi lahendamine paberil, teinekord harjutame praktiliselt demonstreerides.

Mis neid muutusi tagant tõukab? Kui tuleb idee midagi teha, kas seal taga on ka mingi arusaam või tõdemus, et sellist muudatust on vaja? Või vahel tekib uudishimu, et prooviks seekord ehk hoopis nii ja vaataks kuidas läheb?

Muutust oli kindlasti vaja nüüd seoses koroonaperioodiga – see oli jällegi väga arendav kogemus. Saan kindlalt öelda, et praktilist eriala, nagu minu ained on, ei ole võimalik veebi teel õpetada. Kui mul on vaja „Füsioterapeutiline hindamine“ aine raames kätte võtta goniomeeter, asetada see patsiendi külge, samal ajal ka filmides, siis sellist võtet on väga keeruline demonstreerida. Olen väga tänulik, et meie sügissemester mõõdus auditoorselt, tudengite käitumine oli väga lugupidav ja väga seadusekuulekas. Tegime kõik endast oleneva, et auditoorne õpe ei katkeks.

Kohati on vaja muutuda lihtsalt sellepärast, et ühiskonnas toimuvad muutused. Erialaõppe puhul on siiski vaja natukene teooriat, natukene harjutamist ja natukene analüüsimist.

Vahel on mõni õppejõud öelnud, et kui kogu aeg samamoodi teha, siis läheb õpetamine üksluiseks. Et enda jaoks õpetamine põnevam oleks, siis viiakse sisse muudatusi ja õpitakse uusi nippe. Aga nagu aru saan, sul on niigi huvitav?

Minul ei ole ükski praktikum eelmisega identne. See, kuidas tudeng esitab küsimuse, suunab ka hoopis teistsugusele vastusele. Meie käsitletavad teemad on niivõrd erinevad ja niivõrd laia käsitlust pakkuvad, et rutiini ei jõua tekkida. Mure on pigem selles, et ma ei jõua niipalju käsitleda kui tahaks, aga selleks on õnneks õppematerjalid. Tudengeid saavad teoreetilise osa ise juurde lugeda ja enda peas vajalikke teadmisi sünteesida. Praktikum on koht, kus me praktiseerime.

Kui mõtled tagasi kogu sellele ajale, mis õpetanud oled. Kas sulle meenub mõni seik või olukord, millest enim õppisid või mis oli kõige õpelikum kogemus?

Kogu see protsess on olnud selline teel kulgemine. Kui ma ei oleks teinud praktilist tööd, siis ei oleks täna tuua näiteid patsienditööst. Kui isikuomadused oleksid teistsugused või vastupidi tol hetkel ei olnuks nii arenenud, siis võib-olla see tudengite märkamine või vastused oleks olnud tol ajal teistsugused. Olen kogu aeg arenenud, olen püüdnud ennast kõrvalt jälgida ja analüüsida.

Õppimine toimub kogu aeg?

Just! Tänaste teadmiste, kogemuste ja oskuste põhjal oleksin tahtnud rääkida täpselt samamoodi 20 aastat tagasi, aga ma ei olnud tol hetkel sellisel kujul valmis. Pigem on kahju, et ma siis ei osanud õpetada ja suhelda nii, nagu seda täna teen.

Kui mõelda tagasi kevadele ja eesootavale kevadsemestrile, mis tõotab ka alata veebiõppega, kuidas kevadised rasked ajad üle elasid? Kuidas uueks distantsõppeks oled valmis või valmistunud?

Kevadine töökorralduse muutus tuli väga ootamatult ja sellevõrra pani rohkem mõtlema, kuidas seda praktilist eriala veebi teel õpetada. Ausalt öeldes ei olnudki häid lahendusi sellisel kujul, et istume koos tudengitega kaamera taga. Pigem lahenes olukord selliselt, et iga tudeng sai individuaalse ülesande leida kodus skeletilihassüsteemi kaebusega lähedane inimene, keda tuli füsioterapeutiliste hindamismeetoditega hinnata ja vastavate meetoditega ravida. See periood oli selles suhtes töömahukas, et tudengite arv oli suur ja ka juhendamise tundide maht ühele tudengile läks väga suureks. Teisest küljest andis see jällegi väga hea võimaluse individuaalseks tagasiside andmiseks. Tudengid analüüsisid seda ühte juhtumit nii palju põhjalikumalt, et sellest juhtumist saab kliinilise mõtlemise oskused ka erinevate patsientide ravisse edaspidi üle kanda. Töö maht läks väga suureks, aga see oli selline lühike kolmekuuline periood. Sain hakkama.

Aga tulevik?

Sügissemester läks meil väga hästi. Täna planeerime kevadsemestriks ikkagi tudengitega auditoorset õppetööd. Lähtuvalt eriala praktilisusest, kui vähegi võimalik, siis kohtume tudengitega ikkagi auditooriumis. Veebiõpet saame kasutada näiteks eksami sooritamisel, enesekontrolli testide tegemisel ja konsultatsioonidel Big Blue Button-keskkonnas. Praktilised tegevused on kontaktõppena kõige tähtsamad.

Mis on sinu sõnum või soovitus teistele õppejõududele?

Igaüks leiab iseendas oma tee, lähtudes alati enda erialast. Füsioteraapia eriala õppe- ja teadustöö kvaliteedile annab väga palju juurde koostöö erinevate spetsialistidega. Füsioterapeutidel on igas meditsiinivaldkonnas roll arstide poolt määratud põhiravi toetamisel. Mida kvaliteetsem on füsioteraapia teenus, seda paremad teadmised on patsiendil oma funktsionaalse võimekuse taastamisel, selle säilitamisel või arendamisel täna, mõne kuu pärast või pikkade aastate jooksul. On ülim eesmärk ennetada tänase funktsionaalse probleemiga seotud sekundaarseid probleeme ning harida patsiente kehalise aktiivsuse osas, mis võimaldab olla iseseisev kõrge vanuseni ‒ nii saame vähendada ka tervishoiusüsteemi koormust.

Tänu professor Ruth Kalda ja dotsent Marje Oona eestvedamisele olen saanud viienda kursuse arstitudengitele demonstreerida füsioterapeudi käsitlust alaseljavalu ravis. Minu hinnangul on tähtis, et ühtses süsteemis töötavate spetsialiste teadmised toetavad protsessi tervikuna.

Väga suur roll koostöö edendamiseks on ka heal töökeskkonnal. Ideaalsed tingimused nii õppe- kui teadustöö tegemiseks on loonud professor Priit Kaasik ja tema meeskond. Näen võimalusi erialase teadustöö tegemiseks nii meditsiiniteaduste valdkonna spetsialistidega kui uue õppehoonega külgneva akadeemilise spordiklubi treenerite ja sportlastega. Minu hinnangul peitub jõud koostöös!