Kehalise kasvatuse õpetaja karm käsk motiveerib õpilast vaid lühiajaliselt

Kui kehalise kasvatuse õpetaja juhib tunnis toimuvat käskude ja pelgalt süütunde tekitamisega, teevad õpilased kaasa vaid hinde saamiseni. Õpilastes igapäevase liikumisharjumuse loomiseks peaks õpetaja laskma õpilastel rohkem tegevusi ise valida, neid ära kuulama ja andma sisukat tagasisidet, selgub Eesti teadlase osalusel valminud rahvusvahelistest uuringutest.

"Kehalise kasvatuse tundi oodatakse, sest oma olemuselt erineb see olulisel määral teistest õppeainetest," ütleb Tartu Ülikooli sporditeaduste teadur Henri Tilga Eesti koolilaste üldise suhtumise kohta. "Juba asjaolu, et ei pea pingis istuma ja saab natuke liigutada, teeb kehalise kasvatuse tunni rohkem oodatuks," selgitab ta.

Kui mõte natukesest liigutamisest paistab õpilastele meeldivat, siis kui motiveeritud on nad tundi jõudes seal kaasa tegema? Koostöös rahvusvahelise uurimisrühmaga vaatles Tilga kehalise kasvatuse õpetaja kontrolliva käitumise skaalat (CTS-PE) kui mudelit, mille abil mõõta õpilaste suhtumist õpetaja kontrollivasse käitumisse. Veel selgitas ta, kuivõrd motiveeritud on õpilased õpetaja erineva käitumise puhul.

"Sa pead!" vs häbitunne

"Uuritud skaala eristab õpetaja kontrollivas käitumises nii-öelda sisemiselt ja välimiselt kontrollivaid tegureid," sõnab Henri Tilga. Lahtiseletatuna tähendab see, et õpetaja õpetamisstiil määrab ära, kuidas lapsed oma tegevusse suhtuvad.

"Väliselt kontrollivad tegurid on seotud sotsiaalse keskkonnaga, kus näiteks õpetaja karjub õpilase peale ja kasutab käskivat kõneviisi. Näiteks ütleb ta: "Sa pead!"," selgitab teadur. Sisemiselt kontrollivate tegurite korral tunnevad õpilased sisemiselt survet mõnd ülesannet sooritada ning õpetaja tekitab neis oma käitumisega süü- või häbitunnet.

Sisemiselt ja väliselt kontrollivad tegurid on Tilga sõnul omavahel tugevalt seotud. Samuti saab nende abil prognoosida õpilaste psühholoogilisi vajadusi ehk vajadust autnoomsuse, kompetentsuse ja seotuse järele.

"Vajadus autonoomsuse järele tähendab, et õpilane kogeb, et tema on tegevuse algataja," selgitab uurija. Kompetentsusevajadus väljendab õpilase soovi kogeda, et ta saab õppeolukorras hakkama ja talle antud ülesanded pakuvad piisavalt pingutust. Seotusevajadus tähendab, et õpilane tahab end tunda rühmas olulise liikmena.

"Need vajadused mõjutavad õpilaste motivatsiooni ning rääkides motivatsioonist tuleks eristada sisemiselt sisemist ja välist motivatsiooni," seletab Tilga edasi.

Loe edasi ERR Novaatorist...